Aiakujundusest nii- ja naapidi
Ma ise mõtlen endast kui taimepidajast, mitte kui aiakujundajast. Sest kui aus olla, siis kujundab see aed ennast ise. Mina olen rohkem talitaja rollis.
Värske aiaomanikuna alustasin tohutuses koguses kirjanduse läbitöötamisega - ilupeenarde tegemine ja kujundamine, aiaplaanid ja vähendatud mõõtkavas joonised, kuldlõige ja värvide kombineerimine, mängud kõrguse ja tekstuuriga ja nii edasi. Lugesin ohjeldamatult, kuidas tekitada värvilaike ja milliseid taimi istutada. Uurisin soovitusi ühes ja teises suunas. Lugesin läbi kõik kättesaadavad raamatud aia ja peenarde kujundamise kohta.
Ning jõudsin arusaamisele, et mulle see kõik ikkagi ei sobi.
Ma ei ole kujundaja, ma olen hingelt pigem kollektsionäär. Õiget tooni värvilaigust on minu jaoks olulisem konkreetne taim. Ja kuigi kordused ja ühtlased selged värvid suurel pinnal on väga kenad, tähendab see, et teiste huvitavate taimede jaoks jääb selle võrra vähem ruumi. Aiakujunduslikust seisukohast alustan ma oma peenraid alati valest otsast - kõigepealt on taim ja siis tuleb mõelda, kuhu seda panna saaks.
Seega lustin pigem kõhutundele toetudes ja kogun taimi, mis lihtsalt meeldivad ning üritan neid siis enam-vähem mõistlikult kokku panna. Tulemuseks on natuke tootsilik peenramaa, aga kuni ma ise sellise dünaamilise aiaga rahul olen, seni pole ju viga. Kui alguses oli mul elupõlise värvipõlgurina vähemasti see plaan, et üle kahe-kolme värvi peenrasse ei tuleks (lisaks rohelisele - plaan nägi ette maksimaalselt valge, lilla ja roosa), siis täiesti reipalt on sisse trüginud suuremas koguses kollane, natuke vähemal määral sinine ja isegi punane. Viimast üritan siiski mõõdukas koguses hoida, kuna punane ja oranž ei ole sugugi minu värvid. Puder ja kapsad, eks ole! Aga minu meelest palju huvitavam!
Viimase peenra saba vajab natuke ümber tegemist. Pojeng tahaks midagi lopsakamat ette ja mikroskoopiline jaapani ängelhein võiks olla kuskil, kus teda ka näha on.
Selge on see, et aed on pidevas muutumises ja ikka on midagi tarvis ümber tõsta või juurde hankida või laiali jagada või kokku istutada. Aga minu jaoks see ongi kogu võlu. Perfektselt ja lõplikult kujundatud aias ei oskakski kuidagi olla.
Värske aiaomanikuna alustasin tohutuses koguses kirjanduse läbitöötamisega - ilupeenarde tegemine ja kujundamine, aiaplaanid ja vähendatud mõõtkavas joonised, kuldlõige ja värvide kombineerimine, mängud kõrguse ja tekstuuriga ja nii edasi. Lugesin ohjeldamatult, kuidas tekitada värvilaike ja milliseid taimi istutada. Uurisin soovitusi ühes ja teises suunas. Lugesin läbi kõik kättesaadavad raamatud aia ja peenarde kujundamise kohta.
Ning jõudsin arusaamisele, et mulle see kõik ikkagi ei sobi.
Ma ei ole kujundaja, ma olen hingelt pigem kollektsionäär. Õiget tooni värvilaigust on minu jaoks olulisem konkreetne taim. Ja kuigi kordused ja ühtlased selged värvid suurel pinnal on väga kenad, tähendab see, et teiste huvitavate taimede jaoks jääb selle võrra vähem ruumi. Aiakujunduslikust seisukohast alustan ma oma peenraid alati valest otsast - kõigepealt on taim ja siis tuleb mõelda, kuhu seda panna saaks.
Seega lustin pigem kõhutundele toetudes ja kogun taimi, mis lihtsalt meeldivad ning üritan neid siis enam-vähem mõistlikult kokku panna. Tulemuseks on natuke tootsilik peenramaa, aga kuni ma ise sellise dünaamilise aiaga rahul olen, seni pole ju viga. Kui alguses oli mul elupõlise värvipõlgurina vähemasti see plaan, et üle kahe-kolme värvi peenrasse ei tuleks (lisaks rohelisele - plaan nägi ette maksimaalselt valge, lilla ja roosa), siis täiesti reipalt on sisse trüginud suuremas koguses kollane, natuke vähemal määral sinine ja isegi punane. Viimast üritan siiski mõõdukas koguses hoida, kuna punane ja oranž ei ole sugugi minu värvid. Puder ja kapsad, eks ole! Aga minu meelest palju huvitavam!
Lisaks on kaks majaesist peenart täiesti erinevad! Aga selle dikteerivad juba valgusolud - üks on pea terve päeva päikeselõõsas ja teine pool päeva varjus.
Viimase peenra saba vajab natuke ümber tegemist. Pojeng tahaks midagi lopsakamat ette ja mikroskoopiline jaapani ängelhein võiks olla kuskil, kus teda ka näha on.
Selge on see, et aed on pidevas muutumises ja ikka on midagi tarvis ümber tõsta või juurde hankida või laiali jagada või kokku istutada. Aga minu jaoks see ongi kogu võlu. Perfektselt ja lõplikult kujundatud aias ei oskakski kuidagi olla.
Comments
Post a Comment