Aialaiskuri päevaraamat

Ühes korralikus aias on ikka mõni hosta ka. Kuna tegemist on ühtede minu suurte lemmikutega, siis on mul hostasid mõistagi alati liiga vähe. Algatuseks sai torgatud mõned jupikesed ühte majaesisesse peenrasse murtudsüdamete kõrvale. Järgmiseks sai neile juba oma peenar. Kõige esimesena tuli see kõige tavalisem kirjuleheline lainjas hosta ( Hosta undulata ) ja temaga koos tundmatu rohelisekirju variant (Edit: Hosta fortunei 'Albopicta').  Järvseljalt sai juurde ostetud kaks kirjut sorti 'Patriot' ja 'Pathfinder', suur sinakashall 'Krossa Regal' ja kolm nimetut seemikut - üks neist selgete "hiirekõrvade" mõjutusega, üks suur roheline elajas ja üks ufonaut.  'Patriot' järgmisel aastal veel korra näitas nägu, kolletas seejärel kõik lehed ja rohkem pole teda nähtud.  'Pathfinder' on alles, suhteliselt hiline ärkaja minu peenras. Võimalik, et ta tahaks veidi rohkem varjulist kasvukohta. Kui ta oluliselt paremi...

Mägisibulad asustavad endist killustikuhunnikut ja tundub, et nad on enamasti rahul. Esimesel aastal sai pisikesi sibulahakatisi ja- laadseid hõredalt üle künka pikitud. Osa ilmselt kadus talvega. Näiteks mägitähk, kes suvel võimsalt kasvu viskas, hävis siiski järgmiseks kevadeks. Siiski oli selleks kevadeks sibulaid juba nii palju, et mõnda sorti kannatas teistelegi jagada. Nimedega on muidugi kurb lugu. Osa mägisibulatest on nimelt täiesti sordilised, aga kahjuks ei ole nimetused säilinud. Oma roll on selles kindlasti minu halval harjumusel taimi pidevalt ümber kolida - pisikesed sibulad olid mõnel juhul üsna raskesti eristatavad ja maru kähku läks segamini, kes nüüd kuhu tõstetud sai. Loomulikult ei pannud ma ka silte juurde. Nimetused koos sibulate piltidega olid tegelikult kenasti telefonis olemas ja arvasin, et küll ma pärast näo ja nime kokku viin. Noh, see info läks ootamatult kõige kaduva teed koos telefoniga. Nüüd on siis terve künkatäis nimetuid, ent muidugi sellest hoo...

Murtudsüdamed saavad siiski päris oma postituse. Neil on selline huvitav omadus, et fotol jäävad alati tunduvalt nigelamad kui päriselus. Hetkel on esindatud neli liiki. Hommikupoole saavad varju ja pärastlõunal kuni õhtuni päikest. Üldiselt tunduvad rahul olevat. Kõige esimesena sai soetatud see va harilik roosa, siis sigines valge ja punase 'Valentine' ostsin lõpuks juurde. Tegelikult on harilikul murtudsüdamel kollaseleheline variant ka, aga see mulle väga ei sümpatiseeri. Kui üldse, siis sobiks see kuskile varjulisemasse kohta soolotaimeks. Keset peenart jätab minu meelest mulje, nagu hakkaks kohe hingusele minema oma kolletavate lehtedega. Seega ma kindlasti ei ütle, et ei iial, aga vähemasti teiste murtudsüdamete juurde seda varianti ei tule. Harilik murtudsüda ( Dicentra spectabilis ) Harilik roosaõieline. 'Alba' 'Valentine' . Temal on lehed-varred samuti veidi tumedamad kui põhiliigil, kasvult kipub jääma terake madalamaks ja on kevad...