Mägisibulad '19
Mägisibulad asustavad endist killustikuhunnikut ja tundub, et nad on enamasti rahul. Esimesel aastal sai pisikesi sibulahakatisi ja- laadseid hõredalt üle künka pikitud. Osa ilmselt kadus talvega. Näiteks mägitähk, kes suvel võimsalt kasvu viskas, hävis siiski järgmiseks kevadeks. Siiski oli selleks kevadeks sibulaid juba nii palju, et mõnda sorti kannatas teistelegi jagada.
Nimedega on muidugi kurb lugu. Osa mägisibulatest on nimelt täiesti sordilised, aga kahjuks ei ole nimetused säilinud. Oma roll on selles kindlasti minu halval harjumusel taimi pidevalt ümber kolida - pisikesed sibulad olid mõnel juhul üsna raskesti eristatavad ja maru kähku läks segamini, kes nüüd kuhu tõstetud sai. Loomulikult ei pannud ma ka silte juurde. Nimetused koos sibulate piltidega olid tegelikult kenasti telefonis olemas ja arvasin, et küll ma pärast näo ja nime kokku viin. Noh, see info läks ootamatult kõige kaduva teed koos telefoniga.
Nüüd on siis terve künkatäis nimetuid, ent muidugi sellest hoolimata ilusaid sibulaid.
Küngas ise kah.
Nimedega on muidugi kurb lugu. Osa mägisibulatest on nimelt täiesti sordilised, aga kahjuks ei ole nimetused säilinud. Oma roll on selles kindlasti minu halval harjumusel taimi pidevalt ümber kolida - pisikesed sibulad olid mõnel juhul üsna raskesti eristatavad ja maru kähku läks segamini, kes nüüd kuhu tõstetud sai. Loomulikult ei pannud ma ka silte juurde. Nimetused koos sibulate piltidega olid tegelikult kenasti telefonis olemas ja arvasin, et küll ma pärast näo ja nime kokku viin. Noh, see info läks ootamatult kõige kaduva teed koos telefoniga.
Nüüd on siis terve künkatäis nimetuid, ent muidugi sellest hoolimata ilusaid sibulaid.
Viimasel pildil pole tegelikult üldsegi mägisibul, vaid hoopis mägisibuljas nõmmkann (Androsace sempervivoides).
Küngas ise kah.
Comments
Post a Comment