Esimene

See blogi saab kõnelema põhiliselt aiast. Oli hädasti vaja ühte kohta, kuhu talletada digitaalsed meenutused (st käkkpildid mobiilist) ja kirjalikud ülestähendused selle kohta, mis juhtus, millal juhtus ja miks juhtus. Sest hiljem on tarvis teada. No näiteks niimoodi, et järgmisel kevadel peenral väga tühja kohta uurides saab järele vaadata, et mullu oli siin veel kalifornia koerahammas, mis õitses kah. Sest mälu mul paraku pole ja nagu elu näitab, siis seda natukestki jääb järjest vähemaks. Võib öelda, et oli vaja lisamälu. Sellepärast siis see blogi.

Aias käin ma peamiselt laisklemas. Kuna aed on väike, siis palju laiselda muidugi ei saa, aga natukene siiski. Vahel ma ei viitsigi muud teha, kui ainult rohida. Või roose lõigata. Või midagi istutada ja ümber istutada ja siis veelkord ümber istutada. Ma olen selline rahutu laiskleja.

Suuremat sorti ootuste ära hoidmiseks olgu hoiatatud, et blogipidaja ei evi erilisi aiandusalaseid teadmisi, aga lilled meeldivad ja nokitsemine samuti. Aias rööveldavad vahelduva eduga kaks lapsisikut, kelledest üks hakkab oma nelja eluaastaga juba inimesekujuliseks vormuma, aga teine pole jõudnud veel põhioskusi (loe: kõndimine ja kõnelemine) omandada. Kuid töö sellel suunal käib! Lisaks on kodanik blogijal üks abikaasa, üks koer ja üks kass, kes kõik annavad aias laisklemisele oma panuse viiel erineval moel.

Näiteks võib keelata härra koeral mingit mänguasja roosipeenrasse matta ja hiljem leida märke, et hostapeenras on tasakesti tegutsetud.

Aed ise on pisike, nagu juba märgitud, (ääre)linliku suundumusega ja asub Lõuna-Eesti suurima city lähistel. Seega suuri vahtrapuid ja tammikuid siin olema ei saa. Küll aga mahub roose, sibullilli, hostasid ja veel ühte-koma-teist ikka ära. Kui hästi toppida!